26. november on kodanikupäev. Loe ja mõtle kaasa!
26. novembril tähistatakse Eestis kodanikupäeva. Sel päeval 1918. aastal võttis Maanõukogu vastu määruse Eesti kodakondsuse kohta. Kodanikupäeva eesmärgiks on teadvustada kodanikuks olemist ja tõsta selle väärtust. Riik annab kodanikule hulga õigusi, aga kodanikul on ka kohustused – eelkõige hoida ja usaldada oma riiki ning selle demokraatlikult valitud võimuorganeid, käituda seaduskuulekalt ja arvestada kaaskodanikega.
Tähistame sel aastal kodanikupäeva kirjanik Anton Hansen Tammsaare suurepärase, tänagi aktuaalselt kõlava mõtisklusega „Truudus“.
Truudus on üks neid inimlikke voorusi, mida ülistavad luuletajad, usukuulutajad, ajaloolased, riigimehed ja moraaliõpetajad. Üteldakse: mis maksab sõprus, mis armastus, kui ta pole truu. Sellepärast tähendab suur sõprus ikka truud sõprust ja suur armastus ikka truud armastust. Ilma truuduseta ei saa olla ei perekonda, ei mingit ühingut, ühiskonda ega riiki, isegi mitte röövjõuku. Niipea kui kakski kokku heidavad, et ühiselt midagi toimetada, on esimeseks eelduseks, et nad teatud määralgi teineteist usaldavad – et nad oma lubadustele ja kohustele truud on, muidu pole vähimgi koostöö, kooselu võimalik. Eriti tähtis on usaldus ja truudus rahvaste ja riikide elus ajaloo rasketel silmapilkudel. Õnnelikud on need maad ja rahvad, kes jäävad iseendale truuks sisemisest veendumusest.
Sest truudust võib nõuda ka hirmuga. Pole vaja, arvavad mõned, et inimene oleks truuduse tarvilikkuses veendunud, aitab sellestki, kui ta kardab karistust, mis teda tabab, kui ta murrab truudust. Ometi on sageli nõnda, et truuduse murdmine ei too mingit karistust ei riiklikus, rahvuslikus ega eraelus. Jäetakse oma maa ja rahvas maha, et võita uusi isiklikke hüvesid. Mis on nende karistus? Ehk ainult mahajääjate põlgus, ei muud midagi. Hirmutab see kedagi? Pole sellest kuulda olnud.
Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.
Esmailmumine “Eesti Noorus” 1939, nr 12